1. EMARAUD

Raudsoonestik hargneb
Ja elulätteks saab.
Raudruun sünnitab küla
Ja kaotab vahemaad.

Poetrepil istub vanataat.
Üks tüdruk mööda tõttab.
Noor ema rinnalapsega
Kusagile ruttab.

Paar poissi asju ajavad
Paljajalu ojavees.
Saeraami õuel mehed
Palgil, suitsud ees.

Mis toimub kaugel ilmaveerel,
Ei huvita üks põrm.
Ei aima veel, et rauda mööda
Hiilimas on surm.

Elu tuiksoon juuniööl
Mürgiastlaks sai.
Ent raud ei olnud määraja,
Kes viidi ja kes jäid.

On kalmul ammu vanataat
Ja üles võetud relsid.
Vaid ojapõhjas endiselt
Veenire tuhmilt helgib.


2. SOOMUSRONGLASE SILMIS

Metallil möirgab metall.
Rebib ja rassib raudruun,
Külm, kalk kaasaegne Kalev.
Teel tormab teras truu.

Kes rahutult tukub, kes suitsetab,
Kes ?paukpadrunisuppi? helbib.
Mõnigi neist homme langeb,
Mõni kallima ees hiljem kelgib.

Istun ärkvel ja kirjutan sulle.
On hämar, mul raskus on laugel.
Kas mäletad, lubasid tookord
Truuks jääda mul, kui viibin kaugel?

Rong võpatab, rappudes seiskub;
Murdub mu pliiatsil süsi.
Rööpmed lõhkunud vaenlaseraisk.
Kõlavad käsklused, sammude müdin.

Pikali teetammil varitsen ründajaid.
Mis on see tung, mis ajab meid tulle?
Sihin ja lasen, kuid küsimus kerkib:
On nad siis vaenlased mulle?

See ?täitornis? sell seal on kellegi poeg,
Samamoodi kui mina.
Instinkt võidab seesmise heitluse ?
Võõrkeelse kisa lämmatab tina.


3. SUUDELDA NEIDU

Noormees läks, sest kohustus kutsus,
Vormimaks aated tegudes truuduseks.
Oota mind, muidu ma langen!?
Tõotused, lahkumissuudlused.

Kas ootusest väsis või unustas end
Või otsis vaid veidike lohutust ?
Tantsupeol lasi end suudelda.
See näis nõnda süütu ja ohutu.

Kurblikult kiunatas lõõtspill
Ja tuled kustusid samas.
Teadis neid, et kusagil kaugel
Ta peig, auk otsmikul, lamab.


4. KIRI KAEVIKUST

Tuli mu ümber, tuli mu sees.
Tuletrompetid huikasid hukku.
Mu muusika tabas kaht meest.
Üks vaikides vajus, teine karjudes kukkus.

Punkrihämaras ?tattnina? leek;
Lõppenud lahing, mis äsja veel kees.
Mu naril oigab haavatud koolivend,
Vaenlase mundris vangi langenud mees.

Äng rindu ei mahu, pressib end üles,
Silmisse pisaraiks ja kurku kisaks.
Hääbuvad lahkuja viimased sõnad:
See teine seal väljal oli mu isa...?


5. EIKAHETSE MIDAGI

Hääle tunnen ära ?
See on sinu suu,
Sõnad aga võõrad,
Tulvil surmatuult.

Ei ole tamm sust tugevam,
Ta mürgi-iilis murdub.
Lepp alandlikult kooldub,
Sest aated ammu surnud.

Sa hinge andsid mulle
Ja olid mulle vend...
Kuis muutusid küll selleks,
Kes müüa pakub end?

Ei vannet antud sulle,
Et murraks selle sa.
Kui taba oled, mille
Rooste lukustand.

Ja ikkagi ka mina olen
Sinu perekond.
Ei kahetse ma miskit.
Vaid veidi kahju on.


6. VEEALUNE VALSS

Vee all on ruumi.

Öö kui laev
Kannab mind.
Unenäost
Haige hing.


7. PEEGLI EES

Kes meeldida tahab, peab roomama,
Jah? üteldes ?ei? peab mõtlema,
Mis teine tahab, peab tegema,
Peab ahelaid kandma ja - tänama!

Peab kandma lõpmata palju veel,
Peab tundma, kuidas tal murdub meel,
Peab kummardama kulla eel -
Peab nuttes naeratama veel.

Ja kes ei taha, ei meelita ta,
Ei taha, ei taha, ei tahagi ta!
Vaid külmalt elugi pakub ka -
Tal enesel katsutaks? meeldida!

Ja jääb ta nüüdki veel muutmata,
Ta tõe-armastus puut?mata,
Uks peab nüüd kahest sündima:
Ta peab nüüd tõusma ehk langema!


8. SURMARESTORAN

Raskel sammul kurb rongkäik ?
Kaks venda kolmandat kannavad.
Kahvatult säravad tähed
Rühkijaile au annavad.

Viimane eine on külm ?
Lumi ja veidike mulda.
Mürsk sai piletiks sinna,
Kust tagasi enam ei tulda.

Ristigurmaanile rauda ja puitu
Surma menüüs jätkub veelgi.
Ühtede nimi saab kivisse löödud,
Teisi ei mäleta keegi.


9. ÖÖLAUL

Akendes tulesid näed ?
Elud, mis võõrad, on neis.
Seisatad, sirutad käe.
Aitab see sind? Oh ei!

Su enese akendest ammu
On vajadus valguse söönd.
Ei oota su tulekut keegi,
Ei küsi, kus oled sel ööl.

Silmad maas, ei märka sa,
Ule kuis lendab must lind.
Ta varju ei jäta ja kaob
Vist märkamata ka sind.

Kusagil sulguvad laud.
Sinagi uinuta end.
Ise pead laulma end magama.
Öö on su kaksikvend.