1. EMA HÄÄL KUTSUB

(instrumental)


2. KUI REBENEB TAEVAS

püsige kindlad, mu ōed ja mu vennad
Kui taevas ka raskena laskub
Mus erdus vaaniva embab
Ōed-vennad, pidage vastu

Püsige vaprad, mu oźd ja mu vennad
Raudsaabas kui rusudeks astub
Tallab ja räsib ja rōhub see maad
Ōed-vennad, pidage vastu

Püsige kanged, mu oźd ja mu vennad
Kui marupilv rahega kastnud
Pōllud, jääteradest hävinud nad
Ōed-vennad, pidage vastu

Püsige terved, mu oźd ja mu vennad
Kui ümber kōik vinduvad katkus
Ja korinal seiskuvad kaaslaste rinnad
Ōed-vennad, pidage vastu

Kui rebeneb taevas ja lōheneb maa
Ōlg-ōlale naaldudes seista veel saab
Kui rebeneb taevas ja lōheneb maa
Me suurena tuleme taas

Püsige rōōmsad, mu oźd ja mu vennad
Kord vimm tormi-iili sees lahtub
Ja ōitsevad taas kord kōik külad ja linnad
Ōed-vennad, pidage vastu

Püsige lahked, mu oźd ja mu vennad
Et kirbetand sapiaur lahkuks
Ja tagasi tulla ei mōitakski sinna
Ōed-vennad, pidage vastu


3. TULETALGUD

Ōlgadel kosub, jōuetut rusub
Turjale kasvanud koorem
Vaibuval sammul, raugeval rammul
Astuda edasipoole

Enne kui hääbub, sapiseks määrdub
Vaim, varem vahe kui piik
Leida see säde, mis sütitab väge
Valmis saab tuleriit

Veri tardub
Surma valgus
Uue algus
Tuletalgud

Mōōt tulemäena täis saanud väega
Lahvatab leekivaks müüriks
Lōōmava käega pöörab ja väänab
Tahtmise tōeliseks tüürib

Praksudes pureb, mis hamba all mure
Ja neelab, mis neelata sobib
Kirglikult suudleb, heidab siis tuulde
Mōtte, mis sündinud sooviks

Taagarōhust lahti rebi
Sülga välja surnud veri
Tuhaks pudenevad halud
Tuletalgud

Värinal vajub, sisiseb sajus
Tuhatomp krampides tantsib
Katkestab juure, püüdnud on tuule
Suitsujälg pilvesse rammib

Meeled on virged, selgki on sirge
Hing varmalt edasi astub
Tee peale kaasa vaevaks ta haarab
Koorem taas turjale laskub


4. VAID VAPRUST

Jah, merevahust murdu söörb purjelaeva rind
Täis terashalli väge on iga mehe hing
Kui vahuvalgeid laineid löövad iilid üle pea
Ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea

Kui veripunast koitu neelab meremehe sium
Siis vaba on me vaim ja vaba on me hing

Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor
Siis vōōra ranna lehka veab iga sōōmupaar
Ei toeta käsi mōōka, ei oda hoia klann
Ent kui tarvis haarab tera iga rusik', raevus ramm

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
Siis vaba on me vaim ja vaba on me hing
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
Vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm

On meresoolast vettind' minu tuulest paakund kuub
On tormilained räsind, tüügashabe mōōtmas tuult

Kui silmapiiri poole vaob purjelaeva mast
On igamehe mōtted kus meremehe kast
Üks peotäis mulda oma koduaia alt
Vahe tera, tükk leiba ja kiri armsamalt

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
Siis vaba on me vaim ja vaba on me hing
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
Vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
Vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm


5. ÄIO

Palun sind, anun sind, päästa mind
Kurbus mind, viha mind, äestab mind
Kaotasin kallima enda seest
Viha vaid alles jäi südames

Pole mul enam vaja midagi
süütan ümber kōik metsad ma pōlema
Seepärast sind, surmavend, palungi
Enne palve kui muutub vihaks taas

Lohuta, kaisuta, uinuta
Ära mind ärata, palun ma
Tema, kes kalleim mul, vōta ta
Pane mul sülle ta
Et kohtuks me taas


6. VIHATŌBINE

Sul on mustast marjast silmad
Sookailust soolesida
Huulheinast huulesida
Surmaputkest sülgesida

Verd
Liha
Murrab
Viha

Sul on koolnu aurust hingus
Mädapaisest kasvand rindu
Vereurmast maksamahlu
Pöörirohust vihavahtu

Sul on mürgist vindund meeled
Sapitōru sōnaks keelel
Täiskuutōvest hoolimatus
Leselhest lootusetus


7. KUNI POLE KODUS, OLEN KAUGEL TEEL

Nii on süda merehundil
Kui on meri soolane
Raudraske elu sunnil
Mul veri soontes keeb

Hei-jah, kolm miili veel
Hoia purje, raudne mees
Hei-jah, kolm miili veel
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Nii pōhjamere pinnal
Sa unud kōik mis sees
Ja oma urmel rinnal
Tead seda, mis veel ees

Hei-jah, kaks miili veel
Kaugel kallas, raudne meel
Hei-jah, kaks miili veel,
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Su silmis hägus haju
Raudhingne meremess
Ning tead, kui jōuad koju
On pikem tee veel ees

Hei-jah, üks miil veel
Hoia purje, raudne meel
Hei-jah, üks miil veel,
Kuni pole kodus, olen kaugel teel
Kuni pole kodus, olen kaugel teel


8. VÄGI JA VŌIM

Aegu tuhat tagasi ohvrikivide aal
Mets see oli üüratu ja valitses maad
Ta kōiksus oli piiritu ja meie silmis tuli
Ta vōim, see oli vōitmatu, ja kasvas vägi

Kōik olid meist kuulnud
Kuid harva meid näind
Meist laule oli lauldud
Va hall, see metsahōim

Meite käes on vägi ja vōim

Sepp see tagus külas mōōka, rassis koiduni
Tōstis tera taevasse, ja kandus vägi
Tagus tulist edasi ja jōud see aina keris
Uhkelt sōnas, et ses voolab hundi veri

Teadsime, keda hoida
Ja nemad hoidsid meid
Koos oli meis väge
Koos oli meil vōim


9. MINU KODU

Pikki radu tallates, kui venimas on aeg
Imbub nukrus naha alla, ootust südamesse kallab
Klompi püüad neelata, kuid püsivaks jääb vaev
Igatsuse väädi juured kasvanud on liiga suureks

Kaotanud kui oled hinge, tead, kust leiad selle
Hingetuna ilmavallas püsimiseks napib malda
Koht kus suureks sirgunud on sinu ōed ja velled
Vōi ka ise loonud asu, lihtsalt olla

Hoomates, kui kaduv on kōik, lihas jakski raugeb
Ühes suunas suudad astu, isegi kui vool on vastu
Mōttes oled ligidal, kui ise oled kaugel
Surmüksindusest kisub välja, ootus lootust toidab näljas

Tagasi siis leiad tee, et kosutust saaks vaim
Tummist tunnet rinna sisse, jōudu juurde jaksamisse
Toimetada ilmas ringi, rammust saanud kaim
Ja meelerahu kodumōttes kaasas kannad
Kus on minu kodu, seal on minu süda
Kus on minu kodu, seal on minu hing
Kus on minu kodu, seal on minu süda
Kus on minu kodu, seal on minu hing
Kus on minu kodu, seal on minu süda
Kus on minu kodu, seal on minu hing

Kui meelel on paik, kus olla vaid sooviks
Ja miski sind ootamas vaid
Kohale jōuda kindlasti proovi
Vōi kodutuks jääbki su vaim

Kus on minu kodu, seal on minu süda
Kus on minu kodu, seal on minu hing
Kus on minu kodu, seal on minu süda
Kus on minu kodu, seal on minu hing

Kus on minu kodu, seal on minu hing


10. NÜÜD TULGE, MU KAIMUD

Nüüd tulge, mu kaimud, veel enne kui öö
Ja lōpule viidud taas ränk päevatöö
Kui kondid on kanged, vaev liigeseid sööb
Siis pehmeks saab turja kui kask tantsu lööb

Nüüd tulge, mu kaimud, siin mōdu saab juua
Ja purunend viisu vōib tuleroaks tuua
Siin vaimu saab värskeks kui osata olla
Ja päevatöö järgmine kergem vōib tulla

Nüüd tulge, mu kaimud, siin laulu vōib lüüa
Ja suitsutet kala ka pärast saab süüa
Kui mōnikord juhtub susijalast on vesi
Siis uni saab magus kui murakamesi


11. ROJU

Naisekene kallikene
Sul on roju jōudnud koju
Väsinud ja näljane
Käsk on täita kōik mis palub

Meelita ja vōrguta
Erksaks saaks siis tema meel
Seda tegemata ei saa
Tema teab ta on ju mees

Hei-hei naised nüüd, kōlab meeste sōjahüüd
Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul
Hei-hei naised nüüd, kōlab meeste sōjahüüd
Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul

Silma vaata talle nii
Anna hing ja tōsta kihu
Naudingu mis taevani
Ulatub kui annad ihu

Hei-hei naised nüüd, kōlab meeste sōjahüüd
Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul
Hei-hei naised nüüd, kōlab meeste sōjahüüd
Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul

Kalla ōlut, rebi liha
Tahab rasket armastust
Edenedes kasvab iha
Pōrutab et maa on must

Naisekene kallikene
Mehe poole vaata üllalt
See metslane on näljane
Ja tal ei pruugi saada küllalt

Hei-hei naised nüüd, kōlab meeste sōjahüüd
Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul
Hei-hei naised nüüd, kōlab meeste sōjahüüd
Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul
Hei-hei naised nüüd, kōlab meeste sōjahüüd
Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul
Hei-hei naised nüüd, kōlab meeste sōjahüüd
Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul


12. KABELIMATSID

Kivi kivile kōmatas
Viha vaia ta virutas
Müürid murdu ta murendas
Raiu raiska ta ribadeks
Rebi maha müüri murdu
Kuradi kivine kirstu

Müürid seisavad vaikides tuimalt
Ega austust ei avalda seinad
pühapaigale rajatud julmalt
Iga kivi on ōhkamas leina

Veel kiiskamas tummalt kolm ava
Kuhu peadpidi müüri said maetud
Mehepojad, kes öösiti sala
Lōhkusid seinad, mis kurjast said laetud

Müürid maha, üks-kaks-kolm
Selja taha jääb vaid tolm

Siis kui kuu on kasvanud priskeks
Ja tal julgust on pimedust lüüa
Üks hing rahu otsides viskleb
Teine seinasid kraapida püüab

Kolmas ahelaid kolistab aplalt
Ja kui vahel ka aega jääb üle
Kive katuselt sikutab vapralt
Klaase seal kriipides katkestab küüned

Aina edasi kisklevad pinged
Aastast aastasse rahutus tüürib
Alles asu siis annavad hinged
Kui kord lōplikult langevad müürid


13. VERIJÄÄ

Piikide lainesse sukeldun hooga
Tahe on kindel ja meeltesse voogab
Kallima silmapaar taamale uhtub
Suudluse maitse mu huulte pealt kustub

Vereaur hoomatav pruunistab ōhu
Ratsu veel viseldes teed ette lōhub
Vihajōud raudsena liigutust suunab
Ihu vaid vahetuid käskusid kuulab

Piikide laine mu pea kohal sulgub
Valu veel pole ja püsib ka julgus
Käsi ei tōuse, kui tahtmine käsib
Vereta tugevaim lihaski väsib

Oo, valge susi, sinu silmis ongi see igavik
Sama külm ja kartmatu on ka minu pilk
Ustaval ratsul piikide vastu pōrutand
Mälestus minust kangastub jää peal verena

Tunded kōik hääbuvad, lahtuvad mōtted
Valu on kadunud, rahutus lōpeb
Kōrvus veel lōputut vaikust on tunda
Vaikides vaibun ma kodumaa mulda

Suudluse maitse taas pesa teeb suule
Kauguses terendab silmapaar ruuge
Rahustav mōte ei tundugi sōge
Küll kohtan neid kunagi teisel pool jōge


14. JŌUD

Hall on taevas, ootamas käsku
Käsku, milles tärkab lahinguraev
Saadetakse kui soed sōjale vastu
Peale pressib pōhjamaapoeg

Ema, vasta mul ōiguse pärast
Kas ikka ōigesti ma teen
Iga vaenlane, kes maitseb mu terast
On kellegi isa, vend vōi mees

Kuid
Käsk on antud ja jōud meis kasvab vōitmatuks
Mässame kui marutormid hoos
Lahinguraev, mis murrab kui raju
Saab vōiduks ning tagasi meid toob

Enam ei peata meid mitte miski
Kindlamaks saab ühine samm
Ühtne on laul ja selle viiski
Kōlab kōvemalt kui kōueramm

Isa, luban, et suudan olla kange
Kuid kas oled uhke ka siis
Kui esimesena lahingus ma langen
Ja tuul mu hinge minema viib

See on see jōud, mis kasvab meis vōitmatuks
Mässame kui marutormid hoos
Lahinguraev, mis murrab kui raju
Saab vōiduks ning tagasi meid toob

Rusikad raudselt ümber mōōga pideme
Endast annab iga mees
Ka temalt tuleb jōud kes kōrval langeb
Vankumatu jaks on meie sees