1. KORJUSEPAEV

Lähenemas kui tajud tõusulainet, juba tead - on hilja pageda
Ja kui painab miski nimetu ja kõhe, parem karta on kui leinata.
Ikka pingutad, et uusi asju leida, näha vihmapiisas maailma,
Teades - päiksetõusust mahajäetud paigas sulle tegelikult piisab ka.

Kuigi kopsud on õhku täis,
Andke mul' hingata,
Andke unistada,
Kuni värske on haav.

Silme eest peseb vere
Lämbulmade tõusulaine.
Avan suu, sulen silmad ja põlvitan.
Patuoinana tunda saab end taas!

Kuni piinades närtsib hing. Laske mul pageda.
Laske puhata kuni päike silmad põletab.
Andke, millega tappa kuni kinni kasvab haav!
Andke midagi uut - kuni korjusepäeval põlevad puud.

On võimas see seos - piin on mõnu on piin.
Veenide rütmis võngub sünkvarjude riik.
Peavad kuningas saama ebajumalatest.
Las' alata sõda meie endi sees!

Kuigi kopsud on õhku täis,
Andke mul' hingata,
Andke unistada,
Kuni värske on haav.

Kuigi karikas triiki on täis,
Juurde valage!
Juurde valage!
Ma tahan ikka veel.


2. MEREVAIK

Maast-madalast marsid sa püssi all, emaks-isaks on olnud armee.
Iial küsimusi ei esita. Mida kästakse, seda ka teed.
Sa ei tea, mida tähendab julmus, kuid su pilgus on mõrvarlik läik,
Kuni lebad kord nimetus kalmus, silmad kinni ja suus veremaik.

Veremaik põletab keelel, veremaik tuhmistab meeled,
Veremaik küljes leival ja veel, veremaik painab hauaski veel.

Oled katse, mis läinud on rappa. Sind ei tiivusta üllad ideed.
Sa ei oskagi muud kui tappa ja tapad, sest kästakse.
Pole väljaspool sõda sul elu,
Puudub maailmal sinu jaoks paik.
Tõe, sõpruse, tröösti ja ilu
Matab endasse veremaik.

Maast-madalast marsid sa püssi all, emaks-isaks on olnud armee.
Iial küsimusi ei esita. Mida kästakse, seda ka teed.
Miski ometi kurvaks su muudab, taamalt kostab kui öölinnu huik.
Kuuli rauda veel lükata suudad ja tead, et kuulil on vere maik.


3. OIGLANE JAAK

Trellide tagant just tulema sain.
Nüüd olen kohal, nii pikk ma kui lai.
Arme on kerele lisandunud,
Ilmapilt selgemaks visandunud.

Ära püüagi minu eest paged nüüd.
On libahunt naasnud, öös kajab ta hüüd.
Sündind karvase seljaga, silme ees saak.
Olen murdja, mu nimi on Õiglane Jaak.

Kuidas teadsid, et tulen? Jäi sul silma mu jälg?
On libahunt naasnud ja suur on ta nälg.

Tule kesköösel kõrtsi, mil nimeks "Tõrs verd".
Küllap tunned mu ära - näos mul armid ja pard.
Purjus peaga näib läbipaistev su pluus.
Sind võtta ma tahan korda kuuskümmend kuus.

Aastat kuus tegin vihma käes sunnitud tööd,
Piinu väärt on kuid sinuga veedetud öö.
Käigu põrgusse usk, lootus, isade maa!
Kui sa täna ei tule, jooma hakkan ma taas.

Piibutäis õit, pudel viskit ja tukk -
Seda kombinatsiooni ei pea ükski tukk.
Võta mahv, võta sõõm, katus lendama läeb.
Las lennata! Sinuga siia ma jään.


4. PUNANE MADU

Tuisus ja tormis, pimeduses
Oleme ammugi eksinud teelt.
Kui aga hetkeks peatuda vaid,
Kuulda võib sahinaid koledaid.

Ta mälu on pikk ju aastatesadu,
Libiseb mööda rüvedaid radu,
Ennustab elule hukku ja kadu.
Kõigini jõuab korda punane madu!

Vaimolend õõvastav jälitab meid,
Kiskjana kütib kui jäneseid.
Nõnda siis peame end sundima,
Et punane madu meid kätte ei saaks.

Veel mõned verstad, veel mõni samm,
Kuigi ju liikmetest nõrgunud ramm.
Kuskil ei paista ühtegi tuld.
Pisarad neelab jäätunud muld.

Uinume kõndides vedelas ajas.
Miks ta teeb sedasi? Mida ta vajab?
Haarab meid tuimus, lõppeb ka piin.
Punane madu on siin!


5. TAHIST JA TOLMUST

Oled ulm, mis iial tõeks ei saa,
Oled maandumatu kaaren.
Oled hirm, mis liiga suur, et mahtuda
Ja kaalutuna oled koorem.
Ravim haigusele kuulmatule,
Luupainaja sa hõng.
Läita leegita võid püha tule.
Oled jagamatu õnn.

Tõuseb raev, mõõnab kadu.
Sajandeid käid samu sa radu.
Tõuseb arm, mõõnab tõik.
Ajastu seest tõused kui luik.

Mu sisemused miilab sinu tuli,
Su looja tahe olen ma.
Sind teenin seni alandlikult, kuni
Mind parandad või hävitad.

Ma tihti minevikku ette näen.
Mu'st õhkub tulevik nii pime.
Kui näed mind tulemas, sa tõstad käed
Ja tormis kordad minu nime.

Tõuseb vaim, vajub liiv.
Aatest on saand sihitu triiv.
Vajub kaunis, tõuseb võik
Kui suled silmad, kadund on kõik.

Tõuseb ruum, mõõnab viiv.
Sa ei tea, mille äsja purustasid.
Tõuseb ulm, mõõnab nälg.
Lume seest kadunud viimne su jälg.

Tunne on soe, ümber on jää.
Ära puuduta midagi, mida sa näed.
Tähest saab tolm, sinust ei saa.
Kui mulle mõtled, pean kaduma.


6. HABEMAGA NALI

Sõbrad selja taga mu üle muigavad,
Teismelised nagad nöögivad tänaval.
Elan nagu narr, väärikuseta.
Tapan ennast tööga, et saaks lolli mängida.

Suvi möödas on ja sügis on käes,
Peagi saabub tali.
Haiged on liikmed, kiilaneb pää.
Olen habemega nali.

Peale maksta võin, saaks vaid lavale,
Mikrofoni taha, rambivalgusse.
Taeva poole tõstan oma rusikad,
Püsti hulluks lähen, kui kõlab muusika.

Suvi on möödas on ja sügis on käes,
Peagi saabub tali.
Haiged on liikmed, kiilaneb pää.
Olen habemega nali.
Suvi on möödas on ja sügis on käes,
Peagi saabub tali.
Töntsid on silmad ja külmad on käed.
Olen habemega nali.

Ehkki on tunne, et koha peal tammun,
Teismeea unelmad purunend ammu,
Külm hiilib ligi, ma siiski ei kõhkle.
Usun ja loodan ja edasi vehklen.

Suvi on möödas on ja sügis on käes,
Peagi saabub tali.
Töntsid on silmad ja külmad on käed.
Olen habemega nali.
Suvi on möödas on ja sügis on käes,
Peagi saabub tali.
Haiged on liikmed ja kähiseb hääl.
Olen habemega nali.

Öösiti kui ärkan kondivaluga,
Nagu oleks pekstud tammehaluga,
Otsustan, et aitab - kopp on lõpuks ees.
Hommikul kuid narr taas olen, mitte mees.


7. TROTS

Augud on põlvedes pükstel, saapad on katki ja lääpas,
Rahvuslik uhkus on napp, ei huvita kõukude kääpad.

Me südameid närib trots ja avarust nõuavad hinged.
Ole vaadetelt nats või sots, ikka kuhjuvad sisepinged.
Aeg tagumine on käes saata korda midagi suurt.
Puude taga kuid metsa ei näe me ja mullast ei leia juurt.

Aastad mööduvad vines,
Päevad täis tuska ja tööd.
Peagi ei pane ka imeks
Kui rusika tõstad ja lööd.

Keegi ju haiget, haiget peab saama.
Keegi peab kartma, pelgama ka meid.
Keegi peab mäletama, meeles pidama
Põlatuid, alandatuid, rõhutuid.

Uudiseid enam ei usu, ajalehti ei loe,
Kaotanud oleme usu ja uhkuse, au ja toe.


8. OO

Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
Surm raskel käel taob süsimusta rauda.
Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,
Peab kaua käima, kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse otsima jäi venda,
See kergelt kaotab käest veel iseenda.

Oo, kes te lambi ümber peate vahti -
Nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
See säästku puid niikauaks kui ta jaksab.

Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
Neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.

Öö neisse poeb ja tardub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks.
Ja kui kord hommik idas läidab leegi,
Siis nende mälestust ei leina keegi.


9. OOLIBLIKAS

Patt lõõmab kui leek, nagu õõnestav loit.
Lõpmatus kauguses punetab koit.
Mu ihu on närbunud, pilgus on õud,
Lihastest kadunud viimnegi jõud.
Mu veri on valge kui kooritud piim,
Sest liblikas öösel mul mõistuse viib.

Ööliblikas-surmasuru halvab mu mõistuse, hullutab mu aru.

Ta luurab mu ümber, kui lõppeb mu päev,
Sosistab kõrva, kui magama jään,
Laskub mu rinnale, silmad kui sulen,
Tontlikult kriiskab, kui vähkren ja põlen,
Imeb mu meeltest kõik, mis on hea,
Kuid iial ei ütle, kus tegin ma vea.

Laskub mu rinnale surmasuru.
Külmas öös elustab mälestus mõru.

Soomusjad tiivad ja surnupealuu;
Liitsilme põhjades peegeldub kuu.
Kingi mul' rahu ainsakski ööks,
Viiv, mille vältel mind süüme ei sööks.
Hommikuks imetud viimane rõõm.
Piinatud silmades kalgendub õõv.
Tapma mind asub ulmpeletis taas,
Niipea kui videvik vallutab maa.

Surmasuru - pattude palk - kimbutab neid,
Kelle süda on kalk.


10. HULJATU

Siia ilma sisse nii sina,
Sõber, sündisid.
Rahu leidmaks vaikuses
Heitled raskelt eneses,
Tormates sel teel.

Tormiööde tuttav piin mõtted vangistanud siin.
Valu vappub südames. Noor ja murdumatu mees
Otsimas tõtt veel.

Ja su tundel katkeb piir. Ta kui märatsev laviin
Ainsast karjest vaikuses alla tormab mägedest,
Pühkides kõik teelt.

Lööb ja lõppeb, peatub siis. Lõppeb valu, lõppeb piin.
Raev sul raugeb vaikusse, vaibub väsind nukruseks,
Peatudes sel teel.

Karjuvkõrge pilvepiir
Vajub raskelt pääle siis.
Nõuad puhtust ulgudes.
Lämbud ilmas tolmuses,
Ohates vaid veel.


11. POEG ON PATT

Mu poeg läks pätiks, läks ja vilet lasi.
Ta on nüüd politsei pool tagaotsitav.
Kolleegid ütlevad, et kah nüüd asi,
Kuid minu südant mure pitsitab

Ma kasvatasin poissi korralikuks,
Ma pingutasin, et ta hakkaks heaks.
Ma tegin kõik, et seadust ta ei rikuks,
Kuid tema sirgus ikka reoks ja seaks

Ma kardan, et mu poeg põeb suguhaigust.
Ma kardan, et mu poeg on narkomaan,
Kuub närune ja kõrvad umbes vaigust -
Miks muidu kuulab valjult muusikat?

Poeg pätiks kätte läks ja on veel uhke,
Et tööd ei tee, vaid ainult varastab.
Kui küsisin, miks peas tal leidub muhke,
Ta vastas: "Kaklemine karastab".

Tal ninas rõngas, õlal tätoveering,
Kool ununenud, tume tulevik,
Peas pidev uim ja taskus võõras veering.
Mu poeg on huligaan ja sigudik.